Rängast rõõmust Poem by Viivi Luik

Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga,
keskel külmad suved,
paas ning savimuld.
Rahvas välja maksab tulehoidja palga,
muidu see jääb nälga
ja ei teegi tuld.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
rängast rõõmust samuti kui
rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
paistab mitme inimpõlve taha
igast talust.

Kolmekümne viie - neljakümne eluaasta vahel
vastu valgust
oma käsi vaata,
ülbet verekuma kümne küüne vahel,
verd, mil pole väärtust
keeleta ja maata