Maailm mu hinge Poem by Paul-Eerik Rummo

Maailm mu hinge ei tungind, vaid imbus,
südamesse sisse ei murdnud, vaid sööbis.
Pikad ärkvel-ööd mu toanurgas ööbis,
pää ümber halo kui pühakunimbus.
Kas tema tahtis mind piinata või lohutada,
ainiti kärpides mu unelambi tahti?
Hällitada? Ärritada? Rahustada? Kohutada?
Kohustada millekski? Ah, kas ta tahtis
üldse midagi - lihtsalt ehk niisama
tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes,
mööduva teelisena tuulevarju sisenes,
oli - ja tundes, et hakkab piisama,
vöö sidus vööle jälle ja lahkus
viipeta - nii nagu ennist tuli.
Jäi mulle hingata ta lääguseta lahkus;
karmuseta kargus; ühtlane tuli -
tuli, mis ei hävita; värviline kainus;
hääl, mis on igal pool venna eest, õe poolest;
kirgas ükskõiksus; kõiksus on tõepoolest
üks - üksainus - ainus