Ma loodan lohede peale Poem by Asko Künnap

Üks pärastlõuna, eksin kirikusse alleelt,
võib-olla vihmavarju, võib-olla vaikusse.
Punane tellis, koide tasane sädin,
üks maal pimedust täis pimedal seinal.

Häss, lohe, võts! Tule kagutuul kaenaldes!

Maali sees, pinkide naksudes rütmis,
nagu no-teatri klassikud - Lohe ja Jüri
on üksteise sisse heitluses pühendund,
silm on silmas, tuhat aastat tuttavad.

Häss, lohe, võts! Söö see suvaline Jüri!

Tookord templis, kümme lennutundi siit,
Draak, ma tundsin sind munkade seast,
su silmavalgeis peksles kuldne ürgaeg,
kui inimnahk üll, sa turistiparve karjatasid.

Häss, lohe, võts! Maani põleta arguse kod