Ümberjutustused. Gustav Suits Inspiratsioon Poem by INDREK KOFF

See on nii imelik.

See pole õige algus.
Või on just?

Tõsiasi.
Kõik on ime.
Ma-ilm ja mõnda mis seal sees.
Elu.

Laps kasvab, päev päeva järel, tund tunni järel.
Sulle järele, su juurest ära ja jälle tagasi su juurde.
Su oma ime.

Aeg seisab mõnikord, ta justkui kannab sind.
Ta sees on praod ja nende vahelt imbub.
Head, halba, vahel päris juhuslikku. Sa ei mõista.
Sa oled tänulik.
Su oma ime.

Päev on tavaline, tüütu isegi.
Ei ole mingit tahtmist, aga peab.
Üks on jätnud tegemata, teine jälle joob vist.
Sõimata saad veel, aga seegi päev jälle
ei võta ära kogu lootust.
Ja mingi kergus on.
Su oma ime.

Tõtt-öelda ei olegi see elu nii lühike ju.
Mõned korrad saad sinagi tunda,
et taevas on kõrge küll, ja kaugel,
aga käib sinuga kuidagi kokku.
Seda erilist selgust ja valgust, mis lööb
päriselt klaariks kõik.

Ja kui sa lähed kord, kui lähed tagasi,
kui sulle antud aeg on kokku arvatud
ja leitud otsas olevat,
kui tuli läheb kinni.
Siis miski jääb.

See on nii imelik.