ASBEST Poem by Maarja Kangro

Ah et juba lapsena?
Hüppasid,
ja eterniidivirn pragises?
Sinised tennised, valge krüsotiil.
Nägin suurendust,
kuidas 10-mikromeetrine kiud
tungib hingamisteedesse.
Eterniiditükk
oli mängult suitsukala?
Näksisite
nagu pärispattu?
Nagu hea ja kurja tundmise puud:
tegelikult ei tunne ju midagi,
aru ei saa suurt millestki,
10μm, räpastes pükstes ehitaja,
aimuta inimese agoonia,
20 või 40 aastat, pleuranaastud, mesotelioom,
sidekoestunud kops.
Jah, igal aastal justkui õitseb sirel
ja mõnikord suur kirg.
Kiud laskub väga aeglaselt
ja nähtamatult nagu tulevik:
asbest on vägev allegooria.
Oh, mis sa vihastad!
Näe, siin on mu uus lemmikvein.
Ma ostan. Teeme õhtul klaasikese.