ATEENA KOERAD Comments

Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.

Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.

„Mitte ühtegi pisikest pole."
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!"
Sinised silmad on elevil.

Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?

Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks - iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides."

„Kenad koerad sõid teised ära?"
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.
...
Read full text