INSULA DESERTA Poem by Tõnu Õnnepalu

Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv

Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas

Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju

Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood

Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele

Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära

Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev

Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee

Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle

Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast

Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa

Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust

Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled

Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta