Kiri maalt 31. III Poem by Tõnu Õnnepalu

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel

selle maakoha armetus ja suurus.

Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas kõige kohal on suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge

kui mu igatsus su järele.