KUNSTI LÜHILUGU Poem by Maarja Kangro

Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.

Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.

Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
'Maagia. Meister, ma ütlen.'

Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.

'Näe! Näe.' Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.

'See ajab südame pahaks.
Pea hakkab ringi käima.
See ajab oksele, boahhh!'
Ja siis ta läheb.