Ma arvan Poem by Eeva Park

Ma arvan,
ma tean,
ma olen peaaegu täiesti kindel:
ta armastab mind eelkõige tänu sääskedele,
sest kui me lamame paljana
esimeses jahedas hommikutuules
nad tulevad ja hammustavad
ainult mind,
mitte teda,
mitte kunagi teda,
nii et kui ma kratsin end
üle kogu keha sügeledes verele
ja mu vasak põsenukk on ärgates paistes
nende mürgist,
ta ainult naerab,
sest temal
ei ole ühtegi märki
sellest öisest verepulmast
ega pimeduses pinisevatest sääskedest,
kes tulevad ja hammustavad
ainult mind
mitte teda,
mitte kunagi
teda.