MUSTVALGE MEES VÄRVILISES TOAS Poem by Jürgen Rooste

geniaalne hall luuletaja
astub tuppa

kamber on pinevust tulvil
siidised tütarlapsed karedast riidest kotttoolidel
osavate sõrmedega üksteise kehasid voolides

geniaalne hall luuletaja
võtab kotist kausta
tuppa tekkinud vaikus vakatab

ta loeb:

vihma sajab ja sajab
vihmavari ei aita aga
sest vihm sajab altpoolt
maa seest
mõned ütlevad et maa nutab
mina seda ei usu
minu arust ta kuseb
inimeste peale

aknas tärendab lauwal väreleva küünla leek
geniaalne hall luuletaja mõõdab tüdinud pilgul
oma noort ja iharat publikut ja õdusat tuba
kus kanepisuits keerab lae all lõbusaid vooge
ja mustreid

ning võtab oma vihmavarju ja läheb
ta peab täna veel jõudma
ta pole kindel
kuhu ja miks

aga ta teab et ta peab

seda ei tea just paljud