TULE MU KOOPASSE, MATEERIA! Poem by Maarja Kangro

Lipp remonditava mõisamaja küljes
lehvib nagu kalts.
Riigilipp. Narmastunult
ei hooli ta ise, ei ole süüdi, mis riigi.
Veest ja õhust räsitud kangas,
põdurad niidid. Ta ei taha, et need
väsinud molekulid kedagi esindaksid.
Ma seisan ta alla asfaldile
ja ütlen: 'Tule mu koopasse!
Tule ära mu koopasse, mateeria!'
Nike tossud rõõmsa peretütre jalas: orjade tööst
on sündinud roosa põlatud polüuretaan.
Paber kartlike akadeemikute ja ametnike kappides:
nende elu kaunis, kahvatu vaikne ohver.
Jalakäija tapnud maasturi soojalt läikiv metall.
Nõrga parlamentääri foto akvarelne trükivärv.
Lipp lehvib. Tule, kangas, värv ja kude!
Tule, tähe graafiline kuju
ja hääliku akustika!
Tule, kallistame ja magame!
Tule peitu mu koopasse, mateeria!