Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus Poem by Tõnu Õnnepalu

Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus.
Siis vihm. Siis õhtu. Siis vein,
siis mõtlen: mis veel poleks olnud?
Isegi armastus, see kõvasti ülehinnatud kinnisvara.
Kui lähed vaatama, ainult raudteevagun,
mis peatub korraks, ja päike tõesti paistab
perroonile, roosidele, ootajatele,
ainult et sinul pole sellega mingit pistmist.

Tuul ajab ikka mere poolt pilvi üles,
loojangus on need dramaatilised,
valgus nagu mingist metallist