Tõnu Õnnepalu Biography

Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv

Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas

Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju

Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood

Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele

Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära

Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev

Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee

Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle

Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast

Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa

Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust

Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled

Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta
...

Vabadust pole kevadõhk
kuumab ja lainetab meie ümber
sellel viimase lume sulamise pühal
kui lepaurvad
on kollasest tolmust rasked
ja maa on veest raske
ja silmadel on valguse paljusest raske
kui rõõm
tuleb ja kihutab
käed lahti mäest alla
lõoke kukub läbi õhu
kui taevas
haarab meid oma täiuslikku tühjusesse
mille värvidel pole nime
sinine sinine sinine
tuhat korda kõik
erinevate tähendustega aga
kulu ja muld
lõhnavad nagu esimest korda elus
ja männid
löövad kohisema
kui äkki
tuleb merelt jääkülm niiske tuulehoog
ja mändide ladvad õõtsuvad taevas
otsekui keset suurt kurbust
sest vabadust pole
...

Es gibt keine Freiheit die Frühlingsluft
glüht und wogt um uns hin
an diesem Festtag da der letzte Schnee schmilzt
wenn die Erlenkätzchen
vom gelben Blütenstaub schwer sind
und das Land vom Wasser schwer ist
und die Augen die Menge des Lichts schwer ertragen können
wenn die Freude
kommt und mit ausgebreiteten Armen
den Berg herunterstürmt
die Lerche durch die Luft fällt
wenn der Himmel
uns in seine vollkommene Leere aufnimmt
deren Farben keinen Namen haben
blau blau blau
tausendmal alles
mit verschiedenen Bedeutungen aber
das Vorjahrsgras und die Erde
duften wie das erste Mal im Leben
und die Kiefern
beginnen zu rauschen
wenn plötzlich
vom Meer ein eiskalter feuchter Windstoß kommt
und die Wipfel der Kiefern im Himmel wiegen
gleichsam wie inmitten einer großen Traurigkeit
denn es gibt keine Freiheit
...

Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis
võib äkki paista nagu oleks oktoober

ja meel läheb kurvaks
sest taevas on nii valusalt puhas
ja paplid raagus
ja järsku
ei tea ma midagi
nende pungi paisutavast mahlast
sest mus eneses paisub see kurbusehoog
ja mu matab see jaheda valguse laine
igatsus ja hirm
ja midagi veel
nagu tühi mererand sügisel päikesega oktoobris

olgugi praegu märts
...

Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa
voi äkkiä näyttää siltä kuin olisi lokakuu.

Ja mieli kääntyy murheiseksi
sillä taivas on niin kipeän puhdas
ja poppelit paljaat
ja äkkiä
en tiedä mitään
mahlasta joka paisuttaa niiden nuput
silla itsessäni paisuu tämä ikävän tulva
ja minut hautaa viileän valon hyöky
kaipaus ja pelko
ja vielä jokin
kuin tyhjä merenranta syksyn auringossa lokakuussa

vaikka nyt on maaliskuu.
...