Tõnu Õnnepalu

Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv

Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas

Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju

Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood

Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele

Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära

Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev

Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee

Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle

Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast

Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa

Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust

Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled

Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta
...

Vabadust pole kevadõhk
kuumab ja lainetab meie ümber
sellel viimase lume sulamise pühal
kui lepaurvad
on kollasest tolmust rasked
ja maa on veest raske
ja silmadel on valguse paljusest raske
kui rõõm
tuleb ja kihutab
käed lahti mäest alla
lõoke kukub läbi õhu
kui taevas
haarab meid oma täiuslikku tühjusesse
mille värvidel pole nime
sinine sinine sinine
tuhat korda kõik
erinevate tähendustega aga
kulu ja muld
lõhnavad nagu esimest korda elus
ja männid
löövad kohisema
kui äkki
tuleb merelt jääkülm niiske tuulehoog
ja mändide ladvad õõtsuvad taevas
otsekui keset suurt kurbust
sest vabadust pole
...

Es gibt keine Freiheit die Frühlingsluft
glüht und wogt um uns hin
an diesem Festtag da der letzte Schnee schmilzt
wenn die Erlenkätzchen
vom gelben Blütenstaub schwer sind
und das Land vom Wasser schwer ist
und die Augen die Menge des Lichts schwer ertragen können
wenn die Freude
kommt und mit ausgebreiteten Armen
den Berg herunterstürmt
die Lerche durch die Luft fällt
wenn der Himmel
uns in seine vollkommene Leere aufnimmt
deren Farben keinen Namen haben
blau blau blau
tausendmal alles
mit verschiedenen Bedeutungen aber
das Vorjahrsgras und die Erde
duften wie das erste Mal im Leben
und die Kiefern
beginnen zu rauschen
wenn plötzlich
vom Meer ein eiskalter feuchter Windstoß kommt
und die Wipfel der Kiefern im Himmel wiegen
gleichsam wie inmitten einer großen Traurigkeit
denn es gibt keine Freiheit
...

Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis
võib äkki paista nagu oleks oktoober

ja meel läheb kurvaks
sest taevas on nii valusalt puhas
ja paplid raagus
ja järsku
ei tea ma midagi
nende pungi paisutavast mahlast
sest mus eneses paisub see kurbusehoog
ja mu matab see jaheda valguse laine
igatsus ja hirm
ja midagi veel
nagu tühi mererand sügisel päikesega oktoobris

olgugi praegu märts
...

Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa
voi äkkiä näyttää siltä kuin olisi lokakuu.

Ja mieli kääntyy murheiseksi
sillä taivas on niin kipeän puhdas
ja poppelit paljaat
ja äkkiä
en tiedä mitään
mahlasta joka paisuttaa niiden nuput
silla itsessäni paisuu tämä ikävän tulva
ja minut hautaa viileän valon hyöky
kaipaus ja pelko
ja vielä jokin
kuin tyhjä merenranta syksyn auringossa lokakuussa

vaikka nyt on maaliskuu.
...

An einem klaren Märzmorgen nach dem Regen
kann es manchmal so aussehen als wäre Oktober

und davon wird man traurig
denn der Himmel ist so schmerzlich rein
und die Pappeln kahl
und plötzlich
weiß ich nichts
vom Saft, der ihre Knospen anschwellen lässt
denn in mir selbst schwillt diese Traurigkeit an
und mich begräbt diese Welle kühlen Lichts
Sehnsucht und Furcht
und noch etwas
wie ein leerer Strand im Herbst mit Sonne im Oktober

auch wenn gerade März ist
...

Siin sel maal mis pole meie oma
sest me armastame teda
sel neetud maal
me peame jätma kõik
(sest tema ei armasta meid)
mis olime ja mis kogusime
sest meie kuulume talle
ta saab meid endale
vaikides võtab ta vastu
meie palved
Ta ei anna midagi tagasi ei
(ja kunagi ei tule me tagasi siia)
see puudesalu see põld see küngas
nendele me saame
need me oleme need ajutised
isegi kivid siin on ajutised
isegi suured külmad kirikud
mis kerkivad ta seest
nagu tühjad kaljuhauad
Ja tühjad ootavad hauad kirikute ümber
kergesse liiva sitkesse savisse
raskete kivide alla
haudade vahele haudade peale
haudadesse kaevatud hauad
Vajuvad kumerused ta poole
ta ligi naalduvad ristid
vihmade all ja pimedas
kuupaistes ja lumes
videvikus ja kevade lõhnavas rohus
kõik seni kõik seni
sel maal mis pole meie
mis pole kellegi
ometi just meid endale saades
ja polegi tähtis millal
sest see on juba sündinud
Ei
ühtegi võitjat ühtegi võitu
ei tunne see maa
ükski sõjavägi pole võitnud ta peal
- on see siis võitjate veri
mille aur tõuseb õhtuti orgudest
ja roomab nagu kõheldes mäe nõlva alla
kus puhkab küla
- on see siis võitjate mõõk
mille rooste imbub sookraavidesse
ja jääb kellegi jälgedes soone peal läiklema
- on see siis võitjate hääl
mis kesk magava päeva und
lainetab üle vilja
või mõnel hilisel tunnil
eksleb metsades
Neis vaikijais metsades
mida kasvatab see maa
endasse sulgedes vihmad
armastavad ja needvad
sõnad ja kõik
kaotajad ja kõik
mis on tõusnud ta seest
ja hinganud ta peal
ja kiindunud elusse sel maal
mis annab ära
üksinda oma jõgede vee
Ja sellegi järele
haarduvad nagu kahetsedes
ta neemetipud merre
Kuigi see pole kahetsus
sest ta ei kahetse midagi
sest ta ei mäleta midagi
pime ja ihaldav
pime ja alati avatud
et sulguda me nägijate järel
et võtta endasse nisuiva
ja et valgusesse tõuseks
kaotuse õis
...

Ici, sur cette terre qui n'est pas la nôtre
n'est pas à nous, car nous l'aimons
sur cette terre maudite
nous devons tout abandonner de ce que nous étions
de ce que nous avions
car elle ne nous aime pas
car nous lui appartenons
et nous serons à elle
elle accueillera en silence
nos prières
Elle ne nous rendra rien
(et jamais nous ne reviendrons ici)
nous serons à ce bois ce champ cette colline
nous les sommes déjà, provisoires comme eux
même les pierres ici sont provisoires
même les grandes églises froides
qui surgissent de terre
comme des tombeaux vides
Et d'autres tombes attendent autour de ces églises
creusées dans le sable fin l'argile épaisse
ou sous les lourdes pierres
tombes creusées entre les tombes
tombes creusées
à l'intérieur des tombes
terre tassée qui retourne à la terre
croix qui penchent vers elle
sous la pluie et la nuit
sous la lune et la neige
dans le crépuscule et l'herbe odorante du printemps
tout cela finira, finira
sur cette terre qui n'est pas à nous
n'est à personne
mais à qui nous serons
et peu importe quand :
tout est déjà joué
Non
cette terre ne connaît
ni vainqueur ni victoire
aucune armée n'a jamais gagné ici
— est-ce donc un sang de vainqueur
dont la vapeur s'élève le soir du fond des vallées
et rampe en hésitant au pied de la colline
où le village repose
— est-ce donc un glaive de vainqueur
dont la rouille se répand dans les marais
irisant l'eau dans les empreintes de pas
— est-ce donc une voix de vainqueur
qui ondule au-dessus des blés
au mitan du jour endormi
ou s'égare dans les forêts
en quelque heure tardive
Dans les forêts silencieuses
que cette terre engendre
en enfermant en elle les pluies
les mots qui aiment et qui maudissent
les vaincus
et tous ceux qui ont surgi d'elle
ont respiré sur elle
et ont aimé la vie sur cette terre
qui ne renonce qu'aux eaux de ses rivières
et comme rongée par le regret
lance ses caps à leur poursuite
loin dans la mer
Mais il ne s'agit pas de regret
car la terre ne regrette rien
ne se souvient de rien
aveugle gorgée de désirs
obscurité toujours ouverte
prête à se refermer derrière nous qui avons des yeux pour voir
prête à accueillir en elle le grain de blé
pour que se lève dans la lumière
la fleur de la défaite
...

Raadios räägitakse Teise maailmasõja algusest. Istume köögilaua ääres ja puhastame punaseid sõstraid. Berliinis olid pimenduskatted aegsasti valmis seatud. Raadio ragiseb. Aux armes citoyens! Sõitsime mingi kaubavaguni nurgas, piiril aeti meid sealt välja. Tõesti, naljakas on elus olla. Punased sõstrad säravad lambi valgel. Oli väga soe ja päikeseline suvi, sellepärast on sõstrad eriti magusad, nüüd on nad juba hästi küpsed ka. Milline ärritav mõnu neid vastu suulage katki pigistada. Poola oli uhke oma ratsaväele. Kujutlen valgeid hobuseid, ainult valgeid. Suhkrust peaks aitama. Tjomnaja notš, tolko puli svistjat po stepi. Kui maitsev on sõstratoormoosiga sai, kui külma piima peale rüübata. Vikerraadio kostab siin halvasti. Keeran nuppu. Poola keel, läti keel, vene keel, soome keel. Eesti on siin ja ka idas sealpool merd. Läänes on sealpool merd Rootsi, Fårö saar, kus elab Ingmar Bergman. Mõnes Ahvenamaa suvilas kuulatakse praegu kindlasti sama muusikat. Ära tüütab see ragin. Keeran raadio kinni. Ööliblikad toksatavad vastu akent, köögilambi sajavatine pirn tõmbab neid kaugelt ligi, sest öö on ju täna nii soe, nii sume, nii vaikne. Rahu on kõrgetes puudes, rahu pimedatel põldudel.
...

À la radio, on parle du début de la deuxième guerre mondiale. Nous sommes assis autour de la table de la cuisine. Nous nettoyons des groseilles. À Berlin, les cache-fenêtres étaient prêts depuis longtemps. La radio grésille. Aux armes citoyens ! Nous avons voyagé dans le coin d'un wagon de marchandises. À la frontière, on nous a fait sortir. Vraiment, comme il est drôle d'être vivant. Les groseilles rouges brillent à la lumière de la lampe. L'été a été chaud et ensoleillé. Les groseilles sont très sucrées cette année, et celles-ci sont déjà bien mûres. Mais les écraser contre le palais procure un plaisir acide. La Pologne était très fière de sa cavalerie. J'imagine des chevaux blancs, seulement des chevaux blancs. Ça devrait suffire pour le sucre.Tjomnaïa notch, tolko pouli svistjat po stepi. La radio estonienne s'entend mal ici. Je tourne le bouton. Polonais, letton, russe, finnois. L'Estonie, c'est ici. Et aussi à l'est, au delà de la mer. À l'ouest, de l'autre côté, c'est la Suède, et l'île de Farö où habite Ingmar Bergman. Sur l'île d'Åland, il y a des villas où l'on écoute peut-être la même musique en ce moment. Ce craquement me dérange. J'éteins la radio. Les papillons de nuit se cognent contre la vitre. L'ampoule de cent watts dans la cuisine les attire de loin. La nuit est si chaude aujourd'hui, si douce, si paisible. Tout est calme dans les grands arbres. Calme dans les champs obscurs
...

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel

selle maakoha armetus ja suurus.

Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas kõige kohal on suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge

kui mu igatsus su järele.
...

Sataa, että tietäisit.
On ilta, joka muuttaa valon
läpikuultavammaksi
ja sade näyttää lakkaavan.

Vielä en ole vetänyt verhoja eteen,
ikkunalasien välissä
on ensimmäinen (vai toinen?) tokkurainen kärpänen
ja ikkunasta näkyy vielä

tämän seudun surkeus ja suuruus.

Surkeus, silla kaikki on lokaista ja rapistunutta.
Ja suuruus, sillä taivas kaiken yllä on suuri ja hiljainen
ja sade, joka tulee kaukaa ja vaeltaa kauas
maaliskuisen illan hämärissä peltojen yllä,
on yhtä suuri, yhtä hiljainen ja
elämän höyryjen samoin sokaisema

kuin kaipaukseni sinuun.
...

Minu hing on teele valmis,
hõlmad vaheliti ja vöö vöö peal, nii nagu käsk.
Sest küütvanker ei oota ega peatu kaua
selles jaamas
enne pikka ja vaevalist tõusu,
mis võib-olla lõpuks viib kardetud mäkke,
võõrale tühjale harjale, kus ootab Nimetu,
aga võib-olla teise orgu, sellest siin erinevasse.

Minu hing on teele valmis,
aga ta ei tunne teed,
sest see läheb läbi tema enda lageda ala
ja päevateekond on peitu pandud ööde varjude taha.

Minu hing on teele valmis,
aga tal on hirm veel minna.
Kas ta siis ei tohiks korraks puhata
sinu hinge telkhoone all?
Kas see siis ei kuulugi Võimalikku,
et talle lubatakse seal silmapilk unustust?
Või on hoopis sinu hing küsinud luba
istuda kolde äärde, mille tulest ma ise ei saa sooja?
Ja kas pole nii, et kui üks leiab korraks puhkust
ja võib vöö päästa vöölt,
siis teine peab valvama ega saa põrmugi osa
sellest varjust ja kosutusest,
mida ta enda teadmata pakub?

Minu hing on teele valmis,
aga seal, kus ta on, ta on üksi
ja alles on öö, Kuu peibutab, aga ei näita,
mis telgi riie see on, kus justkui liiguvad varjud
ja kelle varjud need on.
Kas teiste, võõraste teeliste?
Ja kas koidik on ikka veel kaugel.

Kas see punakas kuma
on Nimetu laagri lõke
või on teeleasumispäev juba tõstmas valguse plagu
ja telkhoone pannakse kokku
veel enne, kui ma sind palgest palgesse näen?
Ja see, kus ma unetult laman,
on vaid kujutlus sinu kehast,
sest sinugi hing on teel ega tohi peatuma jääda.

Ei, mu hing on ju teele valmis
ja juba põlebki ära
muutlik Kuu Päeva kerkivas kumas.

Ja sind pole mujal kui kaugel,
ei, sind pole mujal kui kaugel,
ja ma olen sinust kaugel.
Ja kaugel minust mu hing on teel.
...

Vesi on läbipaistev
ja läbipaistev on õhk.
Vees peegeldub õhk
ja õhus peegeldub vesi.

Sügaval muutub peegeldus roheliseks.
Kõik on seal roheline, tume ja särav:
taimed, kalad, pilk.

Kaugel muutub peegeldus helenduseks.
Seal sünnib saari,
kerkib nende kujutisi, tõuseb arhipelaage
mere terendusest.

Meie paat heiskas purjed varahommikul,
ähmasel aoeelsel ajal, ammu
oleme teel, juba ammu
ei oska me öelda enam,
kumb on peegeldus, kumb
peegelduse vastupeegeldus
õhus.

Meie silmad on mere heledat karva.
Peatumata libisevad lained
läbi neist.

Meie suud on tummad. Ükshaaval
kukkusid sõnad vette, rohelusse vajusid,
said kummalisteks veteelanikeks seal,
liigutavad nüüd end hämaruses.

Meie kõrvad on kui merikarbid
täis igavest kohinat.
Kui neisse satub mõni hääl,
liivatera vaikuse vees,
saab tast pärl. Aegamööda
koguneb ta ümber opaalset kohinat,
aegamööda saab tast pärl.

Meie sõõrmed maitsevad vihmu,
äikest aimavad nad sündimas kumeruse taga,
enne veel kui kõu
tast märku annab.

Meie kehad tunnevad tuult.
Siledaina, niiskeina,
soolakirmetisest sädelevaina
tunnevad nad
iga ta puudutust.

Meie kehad
kuuluvad talle.
Ta armastab neid,
ta mängib meie kehadega.

Ja seni kestab teekond,
seni kumerduvad purjed,
seni kerkivad päevad merest me selgade tagant,
muutes meid hõbedaservseiks siluettideks,
seni loojuvad päevad merre me eel,
värvides meie pilke.

Ei, veel pole hilja,
meie paat libiseb nobedasti
üle vee
uute terenduste poole uutes õhuilmades,
uute saarte, uute roheliste peegelduste poole
libiseb meie paat.

Ja kõik nad on veel ees
need saared,
ja kõik nad kerkivad kord merest,
et uppuda meie silmades.
...

L'eau est transparente,
transparent est l'air.
Dans l'eau se reflète l'air
et dans l'air se reflète l'eau.

Dans les profondeurs, le reflet devient vert.
Là-bas, tout est vert, sombre et brillant :
plantes, poissons et regard.

Dans le lointain, le reflet se transforme en lueur.
Là-bas naissent des îles,
surgissent leurs images ; des archipels émergent
du halo de la mer.

Notre bateau a mis les voiles au petit matin,
à l'heure trouble d'avant l'aurore, il y a longtemps
que nous sommes en route, déjà longtemps
que nous ne savons plus
distinguer le reflet
du reflet du reflet
dans l'air.

Nos yeux ont la couleur claire de la mer
et les vagues glissent sans trêve
à travers eux.

Nos bouches sont muettes. Les uns après les autres
nos mots sont tombés dans l'eau verte,
s'y sont changés en étranges êtres aquatiques
et remuent à présent dans la pénombre.

Nos oreilles sont semblables à des conques
pleines d'une rumeur continuelle.
Lorsqu'un bruit s'y faufile,
grain de sable dans l'eau du silence,
il devient une perle. Peu à peu
il amasse autour de lui une rumeur d'opale,
oui, peu à peu il devient une perle.

Nos narines savourent les pluies,
et pressentent les orages qui naissent derrière la courbe de l'horizon
avant même que le tonnerre
n'annonce leur venue.

Nos corps sentent le vent.
Lisses, humides,
étincelants de sel,
ils sentent
chacun de ses attouchements.

Nos corps
appartiennent au vent.
Il les aime,
joue avec eux.

Et le voyage se poursuit,
les voiles se gonflent toujours,
les jours se lèvent encore de la mer derrière nous,
nous changeant en silhouettes bordées d'argent,
les jours se couchent encore dans la mer devant nous,
colorant nos regards.

Non, il n'est pas trop tard,
notre bateau glisse à belle allure
sur l'eau
vers de nouveaux mirages, de nouveaux mondes aériens,
vers de nouvelles îles, de nouveaux reflets verts
glisse notre bateau.

Toutes ces îles sont encore
devant nous,
et toutes surgiront un jour de la mer
pour venir se noyer dans nos yeux.
...

Luuleaktus koolimaja võimlas,
õpetajad jälgimas, et lapsed püsiksid vagusi
ja lõpuni välja kannataksid.
Luuletajad püsivad niigi vait.
Kõik peavad lõpuni välja kannatama,
ühed oma nooruse, teised oma vanaduse
paratamatuse. Varsti saab kõik läbi. Siis saab välja
päikese kätte. Noor poeet, teel tunnustusele,
kuulab üksi saalinurgas seistes
väikese tüdruku ilmekat esitust.
Üle tema näo jookseb tahtmatu tõmblus.
...

כנס שירה בגימנסיה -
מורים משגיחים שהילדים ישבו בשקט
וימשיכו ככה עד הסוף.
משוררים ממשיכים בשלהם באותו אופן.
הכל חייבים להמשיך עד הסוף -
חלק את נעוריהם, חלק את זקנתם,
ואת הבלתי נמנע. עוד מעט יסתיים הכל. אז נוכל לצאת
החוצה אל השמש. המשורר הצעיר, בדרכו לזכות בהכרה
מקשיב, עומד לבדו בפינת האולם,
לילדה קטנה שקוראת שירה ברוב כוונה.
פרכוס בלתי נשלט חולף על פניו
...

Vihma hakkas sadama, külma vihma.
Tulbid on kinni, võililled on kinni.
Tuba on vilu, tegin ahju tule.
Tunne, et kõik on ära proovitud
ja veel mitu korda. Pole olnud noor
ega saa kunagi vanaks. Keskiga
ei tähenda ka midagi. Olemine,
lihtsalt olemine, ühtemoodi
nii kaugele kui silm ulatub.
Aastaajad vahelduvad, peegel tuhmub.
...

התחיל לרדת גשם, גשם קר.

הצבעונים סגורים, הסביונים סגורים.

החדר קפוא, הדלקתי אש באח.

התחושה שהכל כבר נוסה

פעם אחר פעם. מעולם לא הייתי צעיר,

ולעולם לא אזדקן. גם לגיל הביניים

אין כל משמעות. להיות,

פשוט להיות, באותו אופן

ככל שהעין משגת.

העונות מתחלפות, הראי דוהה.
...

Vihm. Lõpuks vihm, mis kastab
seda külma ja kuiva kevadet.
Külma ja kuiva hinge
kastaksid pisarad. Aga neid pole.
Kurbus on nagu katlakivi,
mis ajapikku hinge sadeneb,
ühel päeval on see korp nii paks,
et vaatad: sellest enam lahti ei saa.
Parem see nõu minema visata.
...