INDREK KOFF Poems

Nad ütlevad, et mäng on väikese inimese töö.
Et ressursse tuleb hallata jätkusuutlikult.
Et tuleb ise elada ja teistelgi elada lasta ja et liikumine on põhivabadus.
Et vanaema pannkoogid on kõige paremad just maasikamoosiga.
Et depressioon on haigus, mida pole vaja häbeneda.
Et vanasti oli tähtis inimene, aga nüüd nähtavasti ainult raha.
Vahel juhtub, et nad jäävad kuulatama.
Ajavad kaela õieli, pea kergelt viltu.
...

Ils disent que le jeu est le travail des enfants.
Qu'il faut gérer les ressources durablement.
Qu'il faut vivre en laissant les autres vivre et que la circulation est une liberté fondamentale.
Que les crêpes de grand-mère sont encore meilleures avec de la confiture de fraise.
Que la dépression est une maladie dont il ne faut pas avoir honte.
Qu'autrefois l'important était l'homme mais qu'aujourd'hui, visiblement, ce n'est plus que l'argent.
Il leur arrive parfois de tendre l'oreille.
En allongeant le cou, la tête un peu penchée.
...

Ze zeggen dat spelen voor kinderen werken is.
Dat je duurzaam met hulpbronnen moet omgaan.
Dat je moet leven en laten leven en dat reizen een fundamentele vrijheid is.
Dat grootmoeders pannenkoeken de beste zijn, vooral met aardbeienjam.
Dat een depressie een ziekte is waarvoor je je niet hoeft te schamen.
Dat vroeger de mens ertoe deed, maar nu blijkbaar alleen geld.
Soms gebeurt het dat ze blijven luisteren.
Ze rekken hun hals, het hoofd ietwat schuin.
...

He sanovat, että leikkivä lapsi on terve.
Sanovat, että resursseja on vahvistettava.
Sanovat, elä ja anna toisten elää.
Maailma on tehty meitä varten.
Isoäidin letut ovat kaigista parhasta,
mansikkahillolla tietenkin.
Sanovat, ettei masennus ole häpeä.
Ennen muinoin ihminen oli aina etusijalla,
eikä vaan raha.
Joskus sattuu, että he pysyhtyvät hetkeeksi
kuulostelemaan,
kaula pitkällään, pää kallellaan.
...

They say that the work of a child is play.
That resources have to be managed sustainably.
That one has to live and let live and that movement is a fundamental right.
That grandma's pancakes are the best with strawberry jam, no other.
That depression is a condition that one need not be ashamed of.
That before it was people that mattered, but nowadays apparently it is only money.
Occasionally it happens that they stop to listen.
They crane their neck, head slightly tilted
...

ootan
ootan
ma ootan
sind ootan
inimene januneb valgust
rohkem valgust veel rohkem ja veel
oma kiiskavaks lubjatud seintega ellu
mina olen ma olen inimene ma ootan
ootan sind linnaöö kollakas taevapimedust reostavas hämaras
kui und ei tule ja välja minna ei julge sest
ei raatsi teisi magajaid äratada
ja mis ma siis ütlen kui nad märkavad et olen kadunud
ootan sind unedes manan su tulekut
tule ometi tule sa ju tead kui väga ma vajan sind
ootan kui patukustutuskirja
mis kukuks mu postkasti
keset koledat kaduneljapäeva
kui pole lootustki
sest posti enam ei tooda ühelgi päeval
ja pole enam kes kustutaks patud
ja pole pattugi
ootan sind ootan vaikuse rahu
kui kaua ma õieti oodata jaksan veel
kannatus venib ju küll nagu kumm
aga juba ta ongi pingul kui pillikeel
mis mängib õigest kaks ja pool oktavit kõrgemal
ja ikka ma ootan ma
ootan sind

sa ei tule
sina ei tule
sa ei näita end päikese valges
ei ulata kätt veel
ei juhi mind elu tasastel teedel
ja varjus sa ennast ei ilmuta ja
kuigi kae alt ei saagi õieti kaeda ja päriselt näha välja
peaksid sina ometi paistma igalt poolt ja
igale poole
aga mu hõikele vastab nüriks kulunud kaja
tuu-lee
tuu-leeeee
ja tumm teadmine ütleb
sa ei tule
veel sa ei tule

otsin sind
otsin
ma otsin sind
ootamatu kirkuse seest ajan su jälgi
otsin kust ikka otsitakse
siis aga löön käega mõtet ei ole ju
jätan sinnapaika puhtuse ilu ja armastuse ja
otsin ka sealt kust ei otsita
sest märkan kähku - kust otsima ollakse harjunud
seal sind ometi olla ei saa
otsin raevust ja kibeduse põhja ma vaatan
ohoo-üllatusest ja häbist ja alandusest ja
suvise pühapäevalinna õnneliku ilmega jäätisesööja-lapse pilgust ma otsin
ja tead isegi sellistest päris naljakatest paikadest
bussijuhtide tõreda ilme tagant ja
helepruunide tuulepluuside rinnataskuist võidunud dokumentide vahelt
roostes lõbustusparke kokku kruvivate töömeeste õllepudeli alt
keskealiste pereemade poolde selga keerdunud stringipaeltest
vana raamatu tolmulõhnast
mis paneb mõnikord aevastama ja
iga kord tuletab meelde neid lapsepõlve raamatukoguhoidjaid
kes ei uskunud et sa terve tagasi toodud kuhja läbi oled lugenud
kõigi meeltega otsin sind ja igas keeles hüüan su järele
otsin
ma otsin sind

ja leian
leian su üles
ma leian
sa oled kaugel
vaevu paistadki
seisad seljaga
aga seisad
üle õla ei kiika veel
ei anna märki ei tõota ei luba aga
enam ei kao sa sest sind on nähtud ja
sinusse on nähtud
see vahest ongi su tõotus see sinu valguselubadus
sa kiirgad valu ja selgust
ma kardan ja enam ei karda
väikeste hirmude aeg on ümber saanud
on alanud
suurte hirmude aeg ja
suurtest hirmudest rõõmu tundmise aeg
ja ma puurin su silmavaate otsatusse ja ma tean
siia ma jään see on see eluaeg otsitud üsk millesse tahan tagasi
ja ma näen
ma leian

ja sa tuled
sa tuled ometi
ükskord sa tuled
mind siis võib-olla ei olegi enam ootamas
aga sellest pole õieti lugu sest
kord jõuad sa kindlasti pärale
sind on siin selles paigas oodatud
ja sa jõuad ilmeksimatult
võib-olla veel enne mu viimsepäeva-lõpuaktust
me ei kiirusta me ei venita
aega on niipalju kui vaja
on parasjagu just
sa jõuad kui aeg on käes jõuda
sa tuled sa puudutad mind
su hingus su hääl su salajõud
saadab mind juhatab
kannab mind läbi elu ja läbi
selle teise
mille uks minu ees võib-olla on juba
paotunud
sest ma julgesin
oodata
sind

sa tuled
...

waiting
waiting
I'm waiting
on you waiting
man thirsts for light
more light even more and more
into his glaringly whitewashed life
I am I am a man I'm waiting
waiting on you in the yellowish night-city dusk polluting the dark sky
when sleep won't come and I don't dare go out because
I don't want to wake the other sleepers
and what will I say when they notice I've gone
I'm waiting on you in dreams I conjure your coming
come already come you know how dearly I need you
I'm waiting like on a letter of absolution
that'd thud into my mailbox
on a terrible third Thursday
when there's not even hope
because the mail's not delivered any days anymore
and there's noone to forgive me my sins and
there's even no sins any more
I'm waiting on you waiting for peace of silence
how much longer can I bear to wait any longer
patience stretches like rubber it does
but it's already taut like a string
playing two and a half octaves sharp
and still I wait I'm
waiting on you
come I'm waiting

you don't come
you do not come
you don't show yourself in sunlight
don't reach out yet
don't guide me on life's steady paths
and you don't reveal yourself in shadow and
although sight can't cut through cataracts to truly see
you should still be seeable
everywhere
but a blunted echo answers my call
co-me
co-me
co-mmmmme
and mute awareness tells me
you're not coming
you're not coming yet
you are not coming



searching for you
searching
I'm searching for you
I track you in unexpected radiance
I search where searching is done
but then I give up there's no point
I leave purity beauty and love right there and
search even where searching's not done
because suddenly I see - the usual place for searching
you couldn't possibly be there
I search rage and the base of bitterness and I search in
oh-ho surprise and shame and humiliation and
the eyes of an ice-cream-eating kid with a happy summer Sunday-city expression
and you know even in pretty funny places like
behind bus-drivers' grouchy gazes and
among documents greasy from the breast pockets of light-brown windbreakers
beneath the beer bottles of workmen ratcheting together rusty amusement parks
in the thong-strings of middle-aged mothers with their backs turned halfway
in the smell of dusty old books
that sometimes makes you sneeze and
each time reminds you of those childhood librarians
who never believed you had read through the whole stack you returned
with all my senses I'm searching for you and in every language I call
searching
searching
I'm searching for you

and I find
I find you
I find
you're far
hardly visible
facing away
but you're facing
you don't peek over your shoulder yet
don't show any sign don't vow don't promise but
you won't vanish again because you've been seen and
been seen into
I suppose that is your vow your light-promise
you radiate pain and clarity
I'm afraid and afraid no more
the age of small fears has ended and
begun is the age of big fears and
the age of delighting in big fears
and I drill into the boundlessness of your gaze and I know
here I will stay it's that womb sought a lifetime into which I would return
and I see
I find you
I find

and you'll come
you'll come all the same
one day you will come
I might not be around waiting anymore
but it'll make no real difference because
one day you're sure to arrive
you've been awaited here in this place
and you'll arrive unfailingly you will
maybe yet before my final-day closing ceremony
we don't rush we don't stall
there's as much time as needed
it's just enough
you'll arrive when it's time to arrive
you'll come you'll touch me
your breath your voice your force
accompanies me guides
carries me through life and through
that next
the door of which before me may already be
cracked
because I dared
to wait
on you

you're coming
...

Lastekirjanik kirjutab toredat lasteraamatut.
Laps segab.
Lastekirjanik üritab segavast lapsest mitte välja teha ja jätkab toreda lasteraamatu kirjutamist.
Laps segab edasi.
Lastekirjanik teeb lapsele ettepaneku valida mõni muu tegevus,
et tema saaks jätkata toreda lasteraamatu kirjutamist.
Laps ei võta ettepanekut arvesse ja muudkui segab.
Lastekirjanik ärritub ja annab lapsele viimase hoiatuse.
Viimane hoiatus ei muuda lapse seisukohta ega käitumist.
Lastekirjanik tahab toredat lasteraamatut väga edasi kirjutada.
Ta hakkab lapse peale karjuma ja ähvardab teda mitmesuguste
vanatestamentlike karistustega.
Laps ei lase ennast ähvardustest häirida ja jätkab segamist.
Lastekirjaniku silmas on vihapisarad, ta röögatab, võtab lapse varrukast kinni
ja viib lapse tagatuppa, keelates väljumise ja edasised segamiskatsed kategooriliselt.
Naasnud töölaua taha, et kirjutada edasi toredat lasteraamatut,
märkab lastekirjanik, et raevust on saamas
enesehaletsus.
Tung on asendunud
tühjusega.

Ülesanne noorele lugejale.
Ühenda punktid joonega.
Kui on lünki, täida need.
Vasta küsimusele: kes või mis jäi ses võitluses peale?
Kirjuta õige sõna paberile.
Kasuta värvipliiatsit.
...

un écrivain pour enfants est en train d'écrire un chouette bouquin pour les enfants
son enfant le dérange
l'écrivain pour enfants essaye de ne pas faire attention à son enfant qui le dérange et continue d'écrire son chouette bouquin pour les enfants
son enfant continue à le déranger
l'écrivain pour enfants lui suggère de choisir une autre activité
pour pouvoir continuer à écrire son chouette bouquin pour les enfants
son enfant n'a pas l'intention de suivre sa proposition et continue à le déranger
l'écrivain pour enfants s'énerve et met en garde son enfant pour la dernière fois la dernière mise en garde ne change ni la position de l'enfant ni son comportement
l'écrivain pour enfants a tellement envie de continuer à écrire son si chouette livre pour enfants
qu'il se met à crier sur l'enfant et le menace de toutes sortes de châtiments inspirés de l'ancien testament
l'enfant ne se laisse pas troubler par ces menaces et continue à le déranger
l'écrivain pour enfants a aux yeux des larmes de colère il hurle et prend l'enfant par la manche
et l'emmène dans la chambre d'enfants, lui interdisant catégoriquement
d'en sortir et d'essayer de le déranger
une fois retourné à son bureau pour continuer à écrire son chouette livre pour enfants
l'écrivain pour enfants remarque que les larmes de colère se sont transformées en larmes de tristesse
la rage
en apitoiement sur soi
et que l'aspiration à écrire a été remplacée
par le néant

devoir pour le jeune lecteur
tire un trait pour aller d'un point à l'autre
s'il y a des vides remplis-les
réponds à la question qui a gagné ou qu'est-ce qui a gagné
écris sur un papier la bonne réponse
utilise des crayons de couleurs
...

vend sõitis klassiõe surnuks
tahtis head teha
lennujaama kohale sõidutada
oli udune öö
veoauto tagatuled ei põlenud

verised istmekatted seisid tema toas virnas

kukkus ja kadus aastateks
kartografeeris mäluaukude maad
loovutas viimsegi kopika
alaealiste plikade longdringise kaastunde eest

hiljem päästis ta juhus
korjas tänavalt üles
toppis taskud rahapabereid täis
nüüd ta tänutundega surmani kannab
muinasjutulist riigivõlga
kellegi teise eest

isa oli venna üle alati uhke
ikkagi mees
...