ootan sind Poem by INDREK KOFF

ootan
ootan
ma ootan
sind ootan
inimene januneb valgust
rohkem valgust veel rohkem ja veel
oma kiiskavaks lubjatud seintega ellu
mina olen ma olen inimene ma ootan
ootan sind linnaöö kollakas taevapimedust reostavas hämaras
kui und ei tule ja välja minna ei julge sest
ei raatsi teisi magajaid äratada
ja mis ma siis ütlen kui nad märkavad et olen kadunud
ootan sind unedes manan su tulekut
tule ometi tule sa ju tead kui väga ma vajan sind
ootan kui patukustutuskirja
mis kukuks mu postkasti
keset koledat kaduneljapäeva
kui pole lootustki
sest posti enam ei tooda ühelgi päeval
ja pole enam kes kustutaks patud
ja pole pattugi
ootan sind ootan vaikuse rahu
kui kaua ma õieti oodata jaksan veel
kannatus venib ju küll nagu kumm
aga juba ta ongi pingul kui pillikeel
mis mängib õigest kaks ja pool oktavit kõrgemal
ja ikka ma ootan ma
ootan sind

sa ei tule
sina ei tule
sa ei näita end päikese valges
ei ulata kätt veel
ei juhi mind elu tasastel teedel
ja varjus sa ennast ei ilmuta ja
kuigi kae alt ei saagi õieti kaeda ja päriselt näha välja
peaksid sina ometi paistma igalt poolt ja
igale poole
aga mu hõikele vastab nüriks kulunud kaja
tuu-lee
tuu-leeeee
ja tumm teadmine ütleb
sa ei tule
veel sa ei tule

otsin sind
otsin
ma otsin sind
ootamatu kirkuse seest ajan su jälgi
otsin kust ikka otsitakse
siis aga löön käega mõtet ei ole ju
jätan sinnapaika puhtuse ilu ja armastuse ja
otsin ka sealt kust ei otsita
sest märkan kähku - kust otsima ollakse harjunud
seal sind ometi olla ei saa
otsin raevust ja kibeduse põhja ma vaatan
ohoo-üllatusest ja häbist ja alandusest ja
suvise pühapäevalinna õnneliku ilmega jäätisesööja-lapse pilgust ma otsin
ja tead isegi sellistest päris naljakatest paikadest
bussijuhtide tõreda ilme tagant ja
helepruunide tuulepluuside rinnataskuist võidunud dokumentide vahelt
roostes lõbustusparke kokku kruvivate töömeeste õllepudeli alt
keskealiste pereemade poolde selga keerdunud stringipaeltest
vana raamatu tolmulõhnast
mis paneb mõnikord aevastama ja
iga kord tuletab meelde neid lapsepõlve raamatukoguhoidjaid
kes ei uskunud et sa terve tagasi toodud kuhja läbi oled lugenud
kõigi meeltega otsin sind ja igas keeles hüüan su järele
otsin
ma otsin sind

ja leian
leian su üles
ma leian
sa oled kaugel
vaevu paistadki
seisad seljaga
aga seisad
üle õla ei kiika veel
ei anna märki ei tõota ei luba aga
enam ei kao sa sest sind on nähtud ja
sinusse on nähtud
see vahest ongi su tõotus see sinu valguselubadus
sa kiirgad valu ja selgust
ma kardan ja enam ei karda
väikeste hirmude aeg on ümber saanud
on alanud
suurte hirmude aeg ja
suurtest hirmudest rõõmu tundmise aeg
ja ma puurin su silmavaate otsatusse ja ma tean
siia ma jään see on see eluaeg otsitud üsk millesse tahan tagasi
ja ma näen
ma leian

ja sa tuled
sa tuled ometi
ükskord sa tuled
mind siis võib-olla ei olegi enam ootamas
aga sellest pole õieti lugu sest
kord jõuad sa kindlasti pärale
sind on siin selles paigas oodatud
ja sa jõuad ilmeksimatult
võib-olla veel enne mu viimsepäeva-lõpuaktust
me ei kiirusta me ei venita
aega on niipalju kui vaja
on parasjagu just
sa jõuad kui aeg on käes jõuda
sa tuled sa puudutad mind
su hingus su hääl su salajõud
saadab mind juhatab
kannab mind läbi elu ja läbi
selle teise
mille uks minu ees võib-olla on juba
paotunud
sest ma julgesin
oodata
sind

sa tuled