Paul-Eerik Rummo Biography

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
...

Her har du vakse. Eit stille, flatt land.
Her er di likevekt, her er du sann.

Stig Munamägi til skyene, då.
er himmelen låg og musegrå.

Billetten til verda, den har du fått.
Fri til å gjere alt du finn for godt.

Men hit til skogar med sopp og bær
kjem du lell, som på pilgrimsferd.

Her er du fødd. I eit stille flatt land.
Her er di likevekt, her er du sann.
...

„See maja, kuhu ma sündisin,
on vete põhja laskunud batüskaaf,
suitsuköis järel.

Otse põlise linna sekka.
Atlantis? Dioskuuria? Uppunud lossid ja kirikud:
kellade laul oma lähedaste kajade kütkeis -
ammu, ammu juba olnud selle algus.

Majadele korallküürud kasvanud.

Kalad kõnniteil kulgevad, maigutavad mokki.
Hippokampused käratult kappavad ringi, toimekad.
Siin-seal varjatud soppides mõned üksikud
vigased karbid üritavad luua pärleid.

Paljut siin külluses, päikseid iseäranis:
musttuhande okasnahkse meripäikse
valgel ujub veealune elu.

Suits, mu naba- ja poomisnöör,
vahel looklev ja järeleandlik, sealsamas
kutsuvalt pingul."
...

Das Haus, in dem ich geboren wurde,
ein Bathyskaph auf dem Meeresgrund,
am Rauchtampen verankert.

Inmitten der steinalten Stadt. Atlantis?
Dioskuren? Untergegangene Schlösser und Kirchen:
Glockenchoräle, gefesselt von ihren Echos nahbei -
lang schon war da von all dem der Anfang.

Die Häuser von Korallhöckern bebuckelt.
Die Fische promenieren auf den Trottoirs, spitzen das Maul.
Die Hippocampusse galoppieren lautlos umher, wuselig.
Da und dort in verborgenen Höhlungen mühen sich einzelne
ramponierte Muscheln, Perlen zu sondern.

Vieles in dieser Fülle, Sonnen vor allem:
im Schein dieser Vielheit stachelhäutiger Meersonnen
verströmt das Unterwasserleben.

Der Rauch, meine Nabelschnur, mein Galgenstrick,
mitunter sich windend, nachgiebig auch - und zugleich
aufmunternd straff.
...

Dit huis waarin ik ben geboren,
is een naar de zeebodem gezonken duikboot,
aan een touw van rook.

Midden in een oeroude stad.
Atlantis? De Dioscuren? Verdronken kastelen en kerken:
het lied van klokken geketend aan hun nabije echo -
lang, lang geleden al is dat begonnen.

De huizen hebben koraalbochels gekregen.

De vissen gaan uit wandelen en tuiten hun bekken.
Zeepaardjes galopperen geruisloos rond, druk.
In verborgen nissen proberen hier en daar
wat losse mosselen, kreupel, parels voort te brengen.

Veel is hier in overvloed, vooral zonnen:
in het licht van talloze stekelhuidige zeezonnen
zwemt het onderwaterleven rond.

De rook, mijn navelstreng en galgenkoord,
nu en dan kronkelend en meegevend, is tegelijk
uitnodigend strak.
...