Jääb liikumatult suvisesse sooja
ka inimene. See, kes hüüdis teist.
Kas tõesti pole külma ega sooja
meil sellest, mida Tema mõtleb meist?
Hull mälestus, mind ära enam puutu!
Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu.
Ma sumisesin vastu aknaruutu,
kui akna taga ära õitses pärn.
Ja mida mõtled Tema all sa ise?
Ja mida mõtlen mina Tema all?
Kes enda kanda võtab vastamise,
jääb elama. Vaid selle koorma all.
This poem has not been translated into any other language yet.
I would like to translate this poem