JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE Poem by Paul-Eerik Rummo

JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE
Niipea kui sulen silmad
sünnib see uuesti
See mida üks mesinik rääkis
kahekümne viiest
tarust
mis põlesid ära
See tõestisündinud lugu
See tõestisurnud mesila

See pole luuletus. Luuletuseks peab aine selgima.
Ma olen oodanud, aga see ei selgi ega selgi ja enam
ma ei saa. See pole luuletus. Luuletusest otsite all-
tekste, tagamõtteid, sümboleid. Siin neid ei ole.
See pole luuletus -

see on tulipiidega reha
mis riisub kanarbiku söeks
see on tulihammastega saag
see on tarujalgade läbinärimine
see on kärgede sulamine
see on see et mesi ei kustuta tuld
see on see et mesigi võtab tuld
see on see et mesilased nõelavad
lõõskavat õhku
nõelavad õhku
ja see et nad saavad otsa
See on tuhkliblikate hõljumine

Siis tuleb kaugelt üks luuraja tagasi
tantsima teistele teadet
et kuskil ta leidis enneolematud õied

See on see et ma ei tea
kuidas tantsida talle selgeks
mis kõik siin juhtus
ja kuidas vastata talle
kui ta küsib
milleks see kõik?