MIKS MA VÄLISMAALE EI PÕGENE Poem by Paul-Eerik Rummo

1.
Armastada (mõtlen siin selle all: osata
olla nõrk ja täiesti täiesti
ükskõikne, saagu mis saab),
niisiis, armastada ja luuletusi kirjutada
saab lõpuks igal pool ja lõpuks
ära ei ela sellest kuskil.

2.
Alati ei jõua nõrk ju ka olla
ja lohisedes luuletava loomaga endas
kaasa, ja mõnikord
puhkab ju temagi pikalt ja armastus mõnikordki
libiseb
peost,
ja oledki olukordades, mis sunnivad kavalaks, julgeks,
julmaks, igavkavalaks, igavjulgeks -
nagu vist igal pool mujal? ei tea.

3.
Seisab segavereline,
siit rootslane, sealt mustlane,
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet,
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust,
pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu
viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
seisab, mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane
(„varja vabadust!", varja, vii metsa ja pista samblasse,
võta merele kaasa) - kuid
kellest on tulnud siis, kellest on jäänud,
kellest on jäänud siis see, kes siin seisab,
Kalevipoeg kadunukene kaenlas, jalad oma lolluse läbi
otsast raiutud, lennukid pea kohal
paukumas, seisab
ja proovib soomeugriliselt mediteerida,
mets hõre, meri kinni, piir
kinni, seisab
ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab
oma kadakate ja gootikate keskel,
mida pole kuskil mujal ilma peal,
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate,
millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga.

4.
Mis üldse tähendab „põgenema"?
Püha taevas küll, tõepoolest, miks siis mitte,
kui niisamuti minna ei saa
ja kui sind siin keegi ei vaja?
Hirm ja võõrdumus, hirm ja võõrdumus,
näljahirm ja võõrdumus toime
tulla, saagu mis saab,
sattudes kuhu tahes.

5.
Ja armastada ja luuletusi kirjutada
saab lõpuks igal pool ja lõpuks
ära ei ela sellest kuskil.