Olla maastik, olla maastik suurejooneline Poem by Paul-Eerik Rummo

OLLA MAASTIK, OLLA MAASTIK SUUREJOONELINE
voortel kuuseladvus kobrutamas käbid;
maastik lumivalge, tuulejäljesooneline,
olla maastik, üllas maastik, mida läbib
jõgi, samas jää pääl lastesummi kandes,
karussellitavaid ülemeelikuina,
samas tammihangest roheliselt langedes
lausveeseelikutena, veelinikuina;
olla maastik, millel vana villaveski
pisitasa pöörab võlli, ise tasa
vappub… igavesest ajast igavesti;
maastik nälgind varestele kisendada;
maastik hundiöine, maastik päikse-eelne,
maastik keerutada karussellivõlli,
kanda tähetorni, kanda klaasjat võlvi,
olla maastik, olla maastik suuremeelne

pisilinna muuseumiseinal lamades
kiirgav maastik, ümber tuhmund raamirandid;
mündid-kondid pleegivad vitriinilavades,
haigutavad lontis ekskursandid;
olla olles, teades, et ei leita
eales sõna sulle nimeks; teades,
et ei saagi seda leida eales;
olla maastik, lumevalgust heita;
olla maastik, hoida tuisujärgset rahu,
kuni keegi, kellele ei mahu
rindu tema süda, tuiskab üle toa,
äigab lõuendisse noa