Seadus Poem by ELO VIIDING

Miks neid naisi käristatakse
aastal 1105
aastal 1205
aastal 1305
aastal 1405
aastal 1505
aastal 1605
aastal 1705
aastal 1805
aastal 1905
aastal 1915
aastal 1925
aastal 1935
aastal 1945
aastal 1955
aastal 1965
aastal 1975
aastal 1985
aastal 1995
Seadusega?


Ja aastal 2005
Võrdõiguslikkuse seadusega,
kui nad on niigi võrdsed ja teevad oma tööd hästi?
Seda võrdsuse tööd,
mille eest ei maksnud neile keegi,
nüüdki ei laskutud nii madalale,
et rääkida mingist rahast, sajandite hüvitisest,
vaid tehti Seadus, et nad võivad viimaks
loobuda tõestamast,

aga enne pidid nad ennast kehtestama.
Oi kui palju head tööd pidid nad siis küll viima
kaalumisele linna teise otsa
ükskõikse ametniku nina ette!

Nüüd ei pea nad tegema mitte midagi,
isegi suutma ette näidata häid tulemusi.
Üldse mitte mingeid tulemusi.
Nad võivad viskuda diivanile
ja magada,
või mõtelda, mida ütelda neile,
kes koputavad pärast südaööd nende südametunnistusele
selles kesköises raadiosaates, kus vanurid kaebavad,
et naised ei taha enam sünnitada,
et õigeid naisi enam polegi,
et kõik on ainult raha peal väljas,
ja kõik tahavad ainult raha saada
ja raha eest tahavad nad üüri maksta
ja toitu ja mähkmeid ja riideid osta
ja nad ei tahagi enam meie keskele tuua
enesetapjaid ja retsidiviste ja sante ja töönarkomaane,
sest nad tahavad olla psühholoogiliselt küpsed,
valmis emaduseks, nende ajal niimoodi ei tehtud,
see oli patt, lapsed ei maksnud küll midagi!

Mõistva diktori mõmin
ja sundmõtted kasulikkusest ühiskonnale
äratavad neid taas
lühikesest ja ärevast unest,

pärast magamata ööd
nad ei näe eriti kuidagi välja,
aga nüüd neil on aega, nad ei peagi nägema teisi
ignorantseid või kavalaid, isekaid, ahneid naeratusi,
mis on teel valgustusse.
Jah, võib-olla ütlevad need naeratused kunagi,

miks neid naisi käristati,
kui nad on mõned päevad mediteerinud
oma pühakodades, oma töötubades,
sotsiaalkeskustes kummargil eelarvamuste ja referaatide taga

Nende naiste töö oli kohustav ja tõsine,
nad olid ohustavad ja tõsised.
Nad pidid tegema nii paljusid asju,
millest me ei julgenud isegi unistada -
meie, kes me neile seadusi teeme.

Veel mõnda aega tagasi pidid nad minema koju
ja pritsima näole seerumit Capture Overnight Success,
või katma näo kätega ja heitma voodisse
ja tõusma tagasi sellesse samasse trööstitusse argipäeva,
kus neile said abi anda ainult
telekas, unetuimus või teadjanaine,
või vaist, mis ei tohi kunagi tõtt rääkida,
sest seda ei olnud ju ilus kuulata,
vaist, mis ei tohi kunagi kisendada,
sest ta toob kuuldavale alandava.
Vaist, mille vastu peab alati astuma
kõikide seaduste ja suurte sõnadega,

aga eelkõige pidid need naised -
ja see oli nende ainuke tõeline kohus -
kasvatama oma tütred
ebakindlateks,
ebaõiglasteks,
enese ja teiste
hävitajateks,
kellel on vaja õnne ja õigustust,
kellel on alati midagi vaja
teistelt,
täiust ja terveid maailmu,
kes võivad alati ütelda - mina pole süüdi
sest ma ei vastuta mitte millegi eest,
mis toodi kandikul ja mida ma ju ootasin,
süüdi on minu ema,
ja see naine ja teine,
see naiste seltskond,
kus aetakse alati ühte ja sama juttu,
mis ei vii mitte kuhugi, aga mida on hea rääkida -
see annab nii hea enesetunde.

Võrdõiguslikkuse seadus tuli
ja keegi ei mäletagi enam,
miks neid naisi käristati
edukuse tunde, õigluse usu ja kollageeniga,
kui nad vaatasid endast nooremaid
juba sellise pilguga nagu oleksid nad väga väsinud.
Miks soovisid nad näha, et need noored
ei tea õieti midagi?
Sest nende soov oli õige.

Ei tohikski teada midagi,
mis peab sind põletama, liiati veel,
kui juba aimad, mis on selle teadmise taga.

Miks neid naisi käristati
trammis, trollis ja bussis,
kus nende põlvedele asetati
võrk apelsinidega,
või suruti kõht nende tagumiku vastu
ja öhiseti neile kõrva,
või küsiti, kuhu nad sõidavad,
kui nad olid maruvihased või vihased,
või lihtsalt väsinud,
millega nad olid ära teeninud, et neile abikaasad helistasid
kuid pidid vastama mõistvalt, rääkima küsijaga nii nagu lapsega.

Millega nad olid ära teeninud,
et neile abikaasad helistasid
raseduse viimasel trimestril,
et öelda: mul on teised huvid,
või: kas ma saaksin oma toa vabaks,
mulle peab ometi jääma midagi isiklikku?

Miks kuulub nartsissism neile,
kellele see on lubatud?
See sümboolne kapital, see
nartsissism, mis lubab mitte vastata
ühelegi küsimusele.
Miks see on nii ilus -
see helendav, imeline nartsissism,
see Teise nartsissism, mida pidid nad nautima,
mille eest anti suuri preemiaid,
vooliti suuri ilusaid büste
ja muiati küüniliselt ja võidukalt
neid saali ees kätte saades,
isegi lilli vastu võttes,
isegi ajalukku minnes
julgeti muiata väikeste tähtsusetute
probleemide üle.

Millega me oma ihasid toidame,
kui kirjutame demokraatlikke, nii julgeid kommentaare
ajalehe võrguväljaandele,
selle teadlase lesele,
kes oleks pidanud maha kärvama,
et tema mees oleks saanud edasi areneda,
ja ehkki naine vabandas eilses lehes, et ta tegi kõik,
et tema mees oleks õnnelik,
võime me kinnitada - olid üks napakas lits,
kes ei osanud oma geeniust hoida.
Nii me siis diskuteerime,
sinnapoole lähemegi, kus teevad viimaks pesa me makku vaglad,
me õrna, kaitsetusse makku, mis on kogunud endasse nii palju
sappi selle teadlase jõleda lese kohta,
kes muudkui mürgitas oma meest
ja tegi tema elu põrguks, viies ta lõpuks
hauda, jäädes ise nautima kõiki neid ajalehelugusid
hommikukohvi - ja muidugi kõva raha kõrvale.

Millega nad olid ära teeninud,
et neist tehti vaenlased, kellest kardeti ometi ütelda lahti
ja kui nad olid kõik lahingud kaotanud,
siis vabandati nende ees ja tehti komplimente?

Millega olid nad ära teeninud
kõik need mürgiaurud
ja üleolevad küsimused,
mis hoovasid igast meilinglistist
ja laiasid igal tänavanurgal
plakatina, mille väljapaneku eest nüüd
saaks kaela paraja trahvi?

Millega olid nad teeninud ära
selle sajandeid kestnud
verbaalse terrori,
ülbe üleoleku viimase sõna,
mis ei olnud antud nendele
isegi mitte lugemiseks,
isegi mitte VAATAMISEKS,
isegi mitte nägemiseks,
veel vähem otsustamiseks?
Nende asi oli end
kui tahes totraski kontekstis
vaid eksponeerida.

Millega olid nad küll päriselt teeninud ära
vaimsete gurude silmapilgutused, kui nad nii kenasti veel
imbusid seltskonda,
mis tähendas paremat, koguni peenemat elu,
mitte väiklasi inimesi või pealispindseimat naeru,
vihjeid, tüütusi, vihjeid, vihjeid, ja vahel ka mõtet,

absurdi, mille peale kõik noogutasid tüdinult,
vaid mitte nemad!
Nemad olid vaimustatud.
Nad lausa kujusid vaimustusest, nad olid tänulikud, empaatilised,
ärakuulavad, meeldivad, seltskondlikud, seksikad, kenad,
ja mida neile saigi pahaks panna,
kui nad nii osavõtlikult haarasid huulte ja meelte ja kõrvadega
kõiksugust plära, mida võidi ajada
küll suitsuruumis ja ajalehe toimetuses,
kõikides kohvikutes, kus nad istusid
ja kus neile räägiti seltskonnas peale
ja kus neist räägiti üle,
kus nende hinged aetigi alla,
püüdes vaigistada nende tuuma,
sest nende vaikuski oli ju tühine, olematu.

Miks nüüdki veel nende tuppa astudes jäädakse vait?
Mis on nendega juhtunud, mida on nad teinud, et neid nähakse
kuidagi teisiti? Või on see koguni austus?

Millega nad on teeninud ära selle,
et neile ei valetata enam,
isegi mitte silma vaadates?

Mis juhtus sinu emaga, tema emaga
ja minu emaga ja pidanuks juhtuma meiegagi,
kui oleksime vaid tahtnud pöörata oma emade vastu,
meelitada nende käest isad
ja vanaisad
ja vanavanaisad
ja vanavanavanaisad
ja nende isad ja vanaisad,
sest me olime ju tugevamad -
me ujusime ikka pärale äädikavees
ja isegi surmasuust võisime kasvada kõrgusse,
sinna, kuhu parajasti vaja. Me võisime teha trikke
ja üle kavaldada kõik, kes jäid ette

ja keegi ei küsinud meilt,
mis juhtuks, kui vaataksime endasse,
miks me elasime nii nagu me elasime,
selle asemel et astuda seaduste vastu,
mis tegid meid niisama õnnelikuks,
kui meie teeme neid?

Trumbata üle üksteise kehasid -
seda me oskasime, väljusime näo-
ja dekolteepiirkonna massaažist alati
kõrgtehnoloogiliselt, dermatoloogiliselt testitult,

aga me ei tahtnud teada,
miks neid teisi siis käristatakse.
Me ei taha ju teada, miks,
ikka veel,
hoolimata meie peale langenud Seadusest
pannakse neile peale
nii palju arutuid koormaid
seal kõrbes ja mägede taga.

Kas tõesti arvamegi, et me ise jääme vabaks,
kui me ei näe teise vabadust
ka enese jalge all. Kas või

humanistlike naeratuste lõõsas,
kui suurmehed mängivad jumalaid,
kosmopoliite ja prohveteid
selles vaeses ja närtsivas kogukonnas,
umbses, vananevas saalis, kus
arusaamine maailma asjadest,
väikestest õigustest, lihtsatest lugudest täitis
reporterite kaamerad ja kaustad.
Kas nad ootasid Seaduse tulekut?
Kas nad oleksid võinud selle üle
naermata jätta?
Ei.

Nüüd on kõik teisiti.
Kehtib suur, õiguslik rõõm
vabadusest, mis pidavat olema
ligi,
ja keegi ei küsigi enam,

miks meid siis käristatakse?