Mina ja sina Poem by ELO VIIDING

Rootsis põgenesid loomaaiast kaks hunti,
nad kaevasid käppadega puuri alla augu
ja panid plehku.
Politsei on kuulutanud hundid tagaotsitavaks,
huntide pildid on riputatud internetti.
Kes on näinud kahte põgenenud hunti,
võtku kiiresti lähima konstaabliga ühendust!

Pühapäeval, kui me autoga loomaaeda sõidame,
ei näegi me seal enam hunte,
me oleme pettunud, aga
tagasiteel läheb meie tuju paremaks.
Emme võtab marketist kilekotitäie süüa,
issi võtab veel natuke bensiini,
ja meie viskame tühja krõpsupaki aknast välja.

Me teeme ühe peatuse metsaveerel
ja lähme kõik omavahel tülli, sest pühapäev on nii tore
ja ainult kord nädalas,
mil igaüks peab saama natuke käratseda,
natuke teiste närvidel sõita.
Meile öeldakse - me peame tegutsema. Me peame kiiremini tegutsema!

Aga kui me hetkeks üksi jääme seal padrikus,
hakkab meil kõhe, sest tegelikult me ei taha tüli,
me tahame kõike,
mis on helge, me tahame tagasi vanu ja uusi sõpru,
ja oma raha ja natuke vabadust.

Ja kui hundid meile vastu tulevad, siis ütleme, et me
pole neid näinud, eks. Teeme näo, nagu me
ei teaks, et nad on hundid.
Las nemad teevad näo nagu nad ei teaks,
et meie oleme inimesed
Et me juba oleme
nemad.